Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Noortefoorum :: kasulapsed

Mõmmik
Külaline
Postitatud 10.12.2008 kell 19:46
Olen 46 aastane naine.Olin abielus 20end aastat ja siis lahutasime.Mees leidis teise.Lapsi on kaks kes nüüd elavad oma elu.Olen ka vanaema seisuses.Elasin üksi kaks aastat.Perekond kellega me suhtlesime tihedalt juhtus tragöödia, nimelt suri naine.Mees jäi üksinda kahe poisiga.Me lävisime tihedalt kuna oli ikka küsimusi kus oli vaja naisterahva nõu ja abi.Kahe aasta pärast me abiellusime.Nüüd oleme kõik koos elanud neli aastat.Poisid on 19-ja 20ne aastased.Elu kulges normaalselt.Poisid suhtusid minusse hästi.Nüüd tekkis probleem vanema poisiga.Mehel on õde,kes väga palju sekkus tema ellu.Tema hellitas ja hoidis vanemat poissi väga,nooremast ei tehtud väljagi.Tülid tekkisid kui vanem poiss kõik kodused asjad tädile ära rääkis.On asju mida arutatakse ainult pere ringis.Mehe õde koos oma mehega surusid oma eluvaateid poisile peale ja ta nägi meie jutus ja soovitustes ainult halba.Nad mõjutasid teda nii et ta lõpuks rääkis nende sõnadega,nimelt on poiss väga mõjutatav.Asi lõppes sellega et poiss kolis mehe õe juurde.TA õpib Tartu ülikoolis esimesel kursusel.Poiss ei ole suhtlend meiega kolm kuud., isegi vennale pole helistand.Me oleme solvunud selle peale et ta rääkis et isa ja võõrasema viskasid ta kodust välja-mis ei ole muidugi tõsi.Mehe sünnipäeva ja isadepäeva ta meeles ei pidanud.Ma ei saa aru kas poiss on nii ära mõjutatud või on ta lihtsalt kangekaelne.Kuidas käituda?
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 17.12.2008 kell 23:46
Suhted, mida kirjeldate, on keerulised – ja lähisuhted ongi tihti keerukad. Lähedussuhe just nagu annaks aluse mõelda, et kui oleme lähedased, siis ka mõtleme üht moodi, toimime sarnaselt, tunneme samu asju, saame maailma asjadest sarnaselt aru jne. Kõik see võib ju olla ja tihti ongi nii, kuid mitte alati ja mitte kõiges. Tõsi on see, et ükskõik kui lähedased me teise inimesega ka ei oleks, me oleme erinevad ja jääme erinevaks.
Seetõttu on kõige efektiivsem viis teineteisele mõistetav olla teineteisega rääkida ja teineteist kuulata. Ei maksa loota selle peale, et küll teine niisamagi mõistab ja aru saab – keegi meist pole mõtetelugeja. Mis mulle enesestmõistetav ja kõigiti arusaadav tundub, võib teisele olla mõistetamatu ja täiesti arusaamatu. Üks esimesi reegleid heade suhete loomisel ja hoidmisel – ning taasloomisel! – on selgus. See tähendab, et ma ütlen, mida ma mõtlen, ma räägin, mida ma tunnen, ma selgitan, mida ma kavatsen või eeldan, ma teen täpseid kokkuleppeid mulle olulistes asjades, ma ütlen selgesti „ei“ ja selgesti „jaa“.
Suhetes juhtub tihti, et ebameeldivad seigad ja tunded vaikitakse maha, neist ei räägita, arusaamatused kuhjuvad lõpuks suureks pingeks, mis lahvatab konfliktina, olgu see siis avalik või hõõgugu varjatult. Järgnevad vaikimine, süüdistamine, solvumine – selline areng on loogiline, kuid ükski neist käitumistest-hoiakutest ei aita probleemi lahendada.
Millised on variandid lahenduseks? Elada teisi ja ennast süüdistades? Hoida alal solvumistunnet ja haavatud eneseuhkust? Kinnitada endale sisekõnes, et minul on ju õigus ja et teised peaksid midagi ette võtma?
Kui nii, siis valite elu, milles valitsevad halvad suhted ja ebamugavad tunded. Aga just head suhted ja head tunded on need, mis elu elamisväärseks teevad – seda kinnitavad ka kogu maailmas tehtud tuhanded õnne ja rahulolu-uuringud.
On ka variant, et te püüate kontakti saada kõigi konflikti osapooltega ning kuulata ära nende seisukohad-arvamused toimuva kohta ning rääkida tasakaalukalt ja hinnanguvabalt ka enda seisukohtadest ja tunnetest juhtunuga seoses. Need peaksid olema ausad ja tingimata süüdistusevabad jutuajamised. Kindlasti ei saa nad olema lihtsad. Usun küll, et hästi tähtis on vähemalt proovida suhteid taastada.
Võiksite kaaluda ka pöördumist pereteraapiasse.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!