Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Noortefoorum :: raskusi vanematega

sandra
Külaline
Postitatud 02.05.2014 kell 20:02
Minu probleem siis seisneb nimelt sellest, et kui hakkasin vanematest eraldi elama, koos elukaaslasega, hakkasid mu vanemad minusse väga halvasti suhtuma. Kui mina midagi valesti teen sõimatakse lollakaks aga kui mu elukaaslane, pole midagi halvasti. Kuna ma pean käima iga nädalavahetus maal vanemate juures on see mulle ja mu elukaaslasele väga raske. Iga kord kui emale või kasuisale helistan sõimavad nad mu läbi ja leiavad et ma olen midagi jälle valesti teinud. Eelmisel kuul sain koolis edukate vastuvõtule ja sellega koos toimus ka vastuvõtt vanematele. Kui emale sellest rääkisin ütles et tal suva ja teda ei huvita. Olen proovinud nendegarääkida aga nad väidavad et ma olen ülbeks tibiks muutunud. Kuidas teha nii, et vanemad ei pööraks positiivset tähelepanu mitte ainult mu elukaaslasele vaid ka mulle ?
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 04.05.2014 kell 11:10
Olete mures oma suhete tõttu vanematega. Te ei märgi kirjas oma vanust, ent kui olete alustanud iseseisvat elu koos partneriga, siis eeldan, et olete noor täiskasvanu, mis võiks ju tähendada ka täiskasvanulikke suhteid, sealhulgas oma vanematega.
Loomulikult tahab iga inimene oma isa-emaga hästi läbi saada. Kui lapsed kasvavad suureks ja alustavad iseseisvat elu, on kõige parem, kui vanema ja lapse vahel tekivad laps—vanem suhte asemel täiskasvanu—täiskasvanu suhted. See tähendab, et kumbki vastutab ise oma valikute eest, kummalgi on oma isiklik otsustusõigus, ja kumbki annab kammalegi selleks ka ruumi. Kui vanemad on teie kui oma täiskasvanud lapsega rahulolematud, siis võib see olla märk selle kohta, et vanemad ei ole veel aru saanud, et olete n-ö suureks saanud, või on neid raske sellega leppida, et te pole enam „väike“, kellele võib ettekirjutusi teha.
Oma täiskasvanulikkust saate näidata oma suhtumise ja käitumise kaudu ning ehk on seekaudu võimalik saada ka igatsetud positiivne tagasiside. Saate vanematele selgesti ja endakohaselt öelda, mida mõtlete, mida soovite, milliseid tundeid tekitab teis vanemate käitumine-suhtumine ja millist käitumist-suhtumist neilt ootate (ei maksa süüdistada, vaid rääkida oma arvamusest-ootustest). Samas kuulub täiskasvanu juurde piisavalt tugev minapilt ja eneseteadlikkus – just need omadused aitavad teil iseendaks jääda ning teiste arvamusest mitte liialt suurt numbrit teha. Sellegipoolest on tähtis kaaluda enda kohta saadavat tagasisidet, vahel on selles olulisi viiteid enesearenguks (miks vanemad mind ülbeks tibiks peavad, kuidas see arvamus on tekkinud, kas peaksin midagi muutma? Otsus, kas peaksite midagi muutma või ei, on aga täielikult teie teha, selle üle ei saa otsustada vanemad).
On tähtis on seista enda eest, öeldes välja oma soovid, haigetsaamised ja mõtted, ent peame ka leppima, kui teised vaatamata teie palvetele ei soovi oma käitumist või suhtumist muuta. Samuti on vajalik ka teise poole põhjendused ning arvamused tähelepanelikult ära kuulata. Keegi meist ei saa teisi muuta. Kindlasti saab aga õppida nägema oma osa suhtemustris (ja enda käitumist/suhtumist saab muuta). Tähtis on olulised asjad jutuks võtta ning olla enda eest seismisel järjekindel, säilitades püüu mõista ka isa-ema.
Kahjuks juhtub elus ka seda, et vaatamata püüdlusele suhted ei muutu. Kui suhete parandamiseks on tehtud kõik võimalik, aga seis on sama, ega siis olegi muud teha, kui sellega leppida ning püüda leida positiivset tähelepanu ning lähedaste inimeste toetust teistelt (nt elukaaslane, sõbrad).
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!