Ei tea enam, kuidas tütart aidata peale kassi surma nädal tagasi, ta nii elas seda üle ja leinas. Kuid mis kõige hullem, ta on sellestpeale hakanud meie teise kassiga nüüd halvasti käituma. Lükkab või isegi viskab teda eemale kui see tuleb ligi, karjub, et tal on sellest kassist suva. Tema toidukoha eest enam hoolt ei kanna, tal suva, kas loomal on vett või süüa ees. Saan aru, et selline ükskõiksus võib käia leinaga kaasas, kuid ei saa ju ometi lasta tal looma suhtes ülbelt käituda. Ja suva ei ole tal tema loomadest kunagi olnud, tema enda soovitud ja armastatud kassid olid mõlemad.
Sellest, et ta ka minu peale nüüd kogu aeg karjub, ma parem ei räägigi. :S Teinekord ahastab, et ema, miks mul on nii paha tuju kogu aeg, miks see üle ei lähe? Olen lohutanud teda, kuidas osanud, et lein mõjub sedasi. On saanud lohutuseks ta soove täita ja osta talle, mida tahtis. Ega see eriti leevendust toonud. Esimestel päevadel peale kassi surma oli ta põhiliselt kurb, kuid sealt edasi läks vihaseks ja aina tigedamaks. No tüüpiline leinamise muster. Teist lemmiklooma asemele ta ei taha, isegi seda allesjäänud kassi ta ei taha enam. Aga ei saa ju lasta loomakest ka terroriseerida kuna temal on lein … :S Mida ette võtta?
Lein on lein, ka lemmiklooma surm on kaotus, millega tuleb enda sees tegelda ja leppida. See on protsess inimese sees, see võtab aega. Nädalaga lein kindlasti ei möödu, miks mu paha tuju üle ei lähe-küsimus lapse poolt annab võimaluse temaga rääkida, mida üldse leinamine tähendab. Kõige paremini saategi last aidata temaga koos läbi leina minnes, temaga koos olles, juhtunust rääkides, tundeid jagades. Asjade ostmine lohutuseks ei aita, samuti uue loomakese ostmine. Leinast läbi aitab leinamine, leina töö läbi tegemine. Teie emana saategi eelkõige olla lapse tunnetele peegliks, neid aktsepteerides, peegeldades, normaliseerides. Lohutamine ei ole siin kõige otstarbekam, kuna lohutamise mõte on ikka, et "pole midagi..., läheb üle", kuid see läheb ju vastuollu lapse kaotustunnetega - on ikka küll ja ei lähe ju lihtsalt üle! Nii et abi on pigem aktsepteerimisest.
Minu poolest võiks ka lemmiklooma surma puhul teha leinarituaale, need ongi selleks välja mõeldud, et aitavad leinata, olgu siis kadunud kiisust rääkimine ja tema piltide vaatamine, kurbuse joonistamine vms. Leinarituaalid, aga eelkõige oma tunnetest rääkimine leevendavad raskeid tundeid. Osati on seesugune teguviis ka laiem eluline õpetus, sest karta on, et laps kohtub oma elus veelgi olukordadega, kus keegi lõplikult lahkub.
Samas peaks olema ka järjekindel ka selle nõudmises, et isegi leina olukorras ei ole kellelgi õigust haiget teha teistele või teisi tähtsaid unarusse jätta, rääkimata ülbest käitumisest. Ses osas tuleb laps korrale kutsuda. Ka teine kiisu ju omal moel "leinab" oma kaaslast ning vajab tingimata hoolitsust ja hellust. Soovi korral saab lapsega rääkida leina-teemast, tuues paralleele inimeste maailmast. Lemmiklooma surm on võimalus rääkida lapsega tähtsatel elu-surma teemadel, see on oluline kogemus, kuidas tulla elus toime kaotustega. Mingis mõttes on ju tegu n-ö mudeli ettetegemisega. Püüdke luua selline mudel, mis toetab toimetulekut, mitte ei lõhu ümbritsevaid suhteid.
