Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: 9-aastase suured hirmud

Elsa
Külaline
Postitatud 19.09.2016 kell 20:20
Tere! Kirjutan Teile murega oma 9-aastase poja pärast. Ta on varasest east saadik olnud väga suur muretseja. Ilmnenud on ka teatud laadi sundkäitumised või rutiinid, mida ta peab täitma. (Nt 3-aastaselt kõik uksed pidid tal olema KINNI- kapiuksed, sahtlid, luugid jne)
Teda hirmutavad ka uued olukorrad ja võõrad kohad, ootamatud sündmused, isegi kui need tõotavad olla lõbusad (nt saab tund aega enne küllaminekut sellest teada ja on endast väljas, sest tal ei olnud seda infot ja "plaani", kuigi külaskäik on talle alati meeldinud.
Siiamaani on ta paljudest asjadest välja kasvanud ja on sotsiaalselt hakkamasaav, sõbralik ja üsna julge suhtleja, oma klassikaaslaste hulgas hinnatud sõber. Oma muresid räägib ta eelkõige kodus.
Viimastel nädalatel on tal tohutu suur haigustehirm. Algas asi nohuga ja hingamisraskustega, siis hakkas kopsudes justkui "survetunne" jne. Ta loeb põnevaid teadusajakirju ja hangib ka sealt omale igasuguseid haigusi külge. Viimaste nädalate hirmuhooge seostan vanavanaema matustega, mis oli tema jaoks esimene selline kogemus, kus kõik oli väga lähedaltkogetud ja läbi elatud. Vanavanaema oli tema jaoks lähedane inimene, ta osales ärasaatmisel, matustel jne. Usun, et haiguste - ja suremise hirm tuleb praegu just sealt.
Aga kindlasti oskate välja pakkuda, mida saaksin teha, et teda tema hirmudes aidata. Kuidas saada üle suremise hirmust? Öistest hirmuunenägudest (kestavad aastaid), üksiolemise hirmust? Uute olukordade ja võõraste kohtade hirmust? Näen, et laps kannab rasket koormat ja tunnen, et ei suuda oma teadmistega teda piisavalt hästi toetada ja aidata.
Hedy Laidre
Perenõustaja
Postitatud 21.09.2016 kell 15:22
Teil on sõbralik 9-aastane poeg, keda koormavad mitmed erinevad hirmud. Te sooviksite oma last aidata ning teada saada, mida nende hirmudega ette võtta.

Teile kallis inimene, vanavanaema on surnud, tunnen kaasa. Te leiate, et just selle sündmuse tagajärjel on tekkinud teie pojal hirm suremise ning erinevate haiguste eest. Selleks, et pingeid maandada, tuleks oma pojaga avameelselt vanavanaema surmast rääkida. Kuidas seda teha?

Vestlust läbi viies tuleb teil endal olla rahulik, kuid mitte peita oma emotsioone. Vanavanaemaga juhtunu kohta tuleks esitada ainult faktid, info hulk peaks seda tehes olema piiratud ja tähtis on olla aus. Näiteks võib öelda, et sinu vanavanaema suri raske haiguse/vanaduse tagajärjel. Rääkida võiks lihtsate sõnadega. Seejärel peaks teie laps teadma, et inimesed reageerivad lähedase kaotusele erinevalt (nutmine, mitte millegi tundmine, hirm jne). Võiksite välja tuua, kuidas teie ennast antud hetkel tunnete. Oluline on teie pojale kinnitada, et ükskõik, kuidas tema ennast praegu tunneb, siis see on lubatud ja tavaline. Ka see, kui ta ei tunne mitte midagi, on ok.
Vestluse käigus võiksite rääkida sellest, mis mõtteid antud olukord teie pojas tekitab, küsides näiteks “Mis oli kõige halvem/ hirmsam vanavanaema surma juures?”. Koos pojaga võite meenutada, milline inimene vanavanaema oli.
Tähtis on õpetada oma lapsele, kui ta tunneb ennast väga kurvana ja halvasti, mida ta siis võiks enda abistamise jaoks teha. Siin aitavad erinevad eneseabivõtted, näiteks sügav ja rahulik hingamine, erinevad rahustavad kujutluspildid (see tähendab, et inimene mõtleb sidruni või ujumise peale, mis on rahustava toimega), tähelepanu suunamine (nt. vaatan aknast välja ja loen kokku, mitu punast autot näen jne). Erinevate rahunemistehnikatega saate tutvuda sellel leheküljel: http://peaasi.ee/votted-rahunemiseks/
Lisan ka lingi, kust saab kõrvaklappidega kuulates sooritada lõdvestusharjutusi: http://peaasi.ee/lodvestusharjutused/
Lisan veel ka lehekülje, kus on välja toodud erinevaid harjutusi oma hirmutavate kogemustega tegelemiseks: http://peaasi.ee/harjutus-hirmud-vaikesteks-sammudeks/

Teie pojal on oluline teada, et vanavanaema surmaga seonduv võib talle tulla aeg-ajalt meelde või isegi hakata igapäeva elu segama, kuid sellisel juhul tuleks tal kindlasti sellest teiega rääkida ning seejärel saate juba otsustada, mida edasi teha. Kui eneseabivõtetest pole kasu ning hirmud on lapse igapäevaseks osaks, saab abi kognitiiv-käitumusteraapiast. Kognitiiv-käitumusteraapia kohta lähemalt saate lugeda siit: http://peaasi.ee/kognitiivne-kaitumisteraapia/
Sobiva terapeudi saate valida endale siit: http://www.ekka.ee/liikmed


Soovin teile rahulikku meelt ja kõike head!

2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!