Kuidas reageerida, kui laps, pooleteise aastane poiss, viskab asju?
Alguse sai see paar kuud tagasi, mil ta hakkas oma lutti loopima. Siis ka asju, nt. autoga ja õe suunas (õde on 13. aastane). Paar kuud hiljem on ta visanud ka issi suunas, kuid üldiselt mitte kellegi suunas, vaid lihtsalt loobib asju. Väsinuna ja tähelepanu saamiseks teeb ta seda rohkem.
Kuidas on õige reageerida?
Oleme öelnud "stopp, aiai-õel on valus, ma näen, et sa soovid tähelepanu" ja siis seda andnud ja nüüd oleme ka lihtsalt üldse mitte välja teinud.
Mis oleks sobivaim reaktsioon? Pisut pelgame seda, et ta võib tulevikus mängukaaslasi visata. Samas on meil perre sündimas väike beebi.
Teie pooleteise aastane poeg loobib asju, nimetate, et laps hakkas seda tegema paari kuu eest ja käitumine jätkub.
Lapse käitumine on alati ajendatud vajadustest (nagu kõikidel inimestel, sh täiskasvanutel). Vajadus ei pea olema seotud vaid negatiivsete asjadega,- et ta ei saa midagi, mida ta tahab (näiteks pettumus, kui ei saa mõnda asja kätte; või nagu isegi nimetate, vajab laps vanema tähelepanu), või ta enam ei taha midagi (süüa/juua, mütsi pähe (palav), süles olla (tahan minna!), jne jne).
Ka uudishimu ja soov katsetada on vajadus. Tegelikult on see lapse arenguline vajadus kogeda maailma ja tunnetada ka oma mõjukust (mina teen ise midagi, sellega juhtub midagi ja teised regeerivad sellele). Lapse jaoks on huvitav näha, kuidas asjad kukuvad, millist heli nad siis tekitavad (katki lähevad), võibolla kaob kuskile peitu (põnev!) ning kuidas reageerivad sellele vanemad. Taoline käitumine (loopimine) on selles vanuses lapstel päris sageli esinev käitumine.
Leidke lapsele võimalusi mänguks ja katsetusteks. Mõelge, kus kohas/ja mida võiks tal olla lubatud loopida. Näiteks vannis käies võib ta veega pladistada, loopida vanniparti jne, luti mahaviskamist saab ennetada näiteks selle kinnitamine lutiketiga lapse riietele,...õues käies saab ta loopida kabisid, kivikesi, oksakesi jne.
Kirjutate, et kui laps viskab kellegi pihta, olete öelnud "Stop!" Ei viska õe pihta, valus on! Ai!, jne. See on täiesti kohane viis reageerida väikelapse ebakohasele käitumisele, kus verbaalne reaktsioon käib mitteverbaalsega koos.
Arvestada tuleks, et neid asju peate ütlema korduvalt ja korduvalt. Ei maksa loota, et mõne korra ütlemise järel teie põnn enda käitumist muudab. Tal võtab arusaamine veel aega, kuna tema aju areng/võimekus on hetkel suuteline vaid hetkeks teie keeldu meeles hoidma. Ta tõepoolest unustab teie keelu koheselt ja ka seetõttu teeb ta korduvalt samu ebakohaseid asju.
Kui laps loobib asju vihaga, siis tuleks talle õpetada viha välja elamiseks muid viise. Peegeldage talle tema tundeid tagasi. Näiteks „Sa võid vihane olla, aga kaussi/lutti/autot ei tohi maha visata/isa pihta visata“. Viha ja sellega seotud teised negatiivsed tunded on loomulikud, me kõik kogeme neid aeg ajalt. Oluline on viis, kuidas laps oma viha näitab. Tundeid peegeldades annate talle sõnavara, kuidas ennast väljendada ning siis ta ei pea enam asju loopima. Karistamisest ja noomimisest pole kasu, sest laps ei õpi siis tunnetega toime tulekut.
Nagu enamus lapse arenguga /kasvamisega kaasnevatest probleemidest, mööduvad ka asjade loopimise probleemid. Oluline, et oleksite lapsele teejuhiks (rahulik ja end selgelt kehtestav täiskasvanu) ja näitaksite ette, kuidas käituda.
Lisaks pakkuge oma väikesele pojale iga päev kuni pool tundi sinamina aega, kus keskendute vaid temaga tegelemisele, andke initsiatiiv lapsele, et tema otsustab, mida koos mängite/teete. Selline igapäevane teadlik aja võtmine lapse armastuse tassi täitmiseks tekitab olukorra, kus laps ei pea teie tähelepanu saamiseks enam asju loopima (mis teid pahandab ja millele alati reageerite/ja nüüd enam üldse ei reageeri).
