Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: 1,9 aastane laps ajab HULLUKS!

Ema
Külaline
Postitatud 30.10.2016 kell 13:18
Ma enam lihtsalt ei suuda! Mu poiss on nagu vastik väike metsaline kes ainult jonnib iga asja peale. Minu jõud temast enam üle ei käi! Kellegile kurta ei ole kuna siis mõistetakse hukka ja kallatakse negatiivsusega üle. Lapse isa elab ka Soomes ning ega temaga meilgi suhted omavahel head eriti pole. Käib meie juures iga kahe nädala tagant ning ega siiski temast kasu pole. Sugulasi kh pole kelle hoidu jätta. Minu vanemad töö inimesed ning ega ema mul teda nsma hoida ei taha. Tema ei mõista et mul oleks vaja puhata kh. Tema meelest sain tite ja sellega mu elu seisma jäigi. Mehe sugulased elavad meist kaugel ning ega ta nendega väga ei suhtle. Lapsehoidjale maksta pole võimalik.
Poiss lihtsalt jonib iga asja peale ning märatseb.Sõna ei kuula ja teeb seda mida heaks arvab.Tegeleda temaga võimatu sest hakkab koheselt mu otsas turnima ja seljas elama ja seda ma vihkan.Ma olen 24 aastane ja sain niigi vara emaks ootamatult ja mu elu on õuduseks muutunud tänu sellele kohutavale põngerjale! Omaaeg on null ,igal pool käi ainult selle lapsega.Kannata ta jonnimist iga päev! Ma olen hulluks minemas ! See laps ei too mulle enam rõõmu vaid piina.Ma lihtsalt ei salli teda enam! Ma ainult karjun ta peale sest muud võimalust enam pole ning sakutan ja annan talle laksu kh.Eks see õige pole aga mida ta siis iga asja peale peab karjuma nagu metsaline? Vahel tundub et ta polegi õige laps vaid saatana sigitis! Jonn lahti kui oma tahtmist ei saa, jonn lahti kui midagi ei saa jne jne. Vihastab siis loobib asju ,paugutab köögi kapi ustega. Kolab igal pool ning minu keelamine ei maksa enam mitte midagi! Turnib samuti igal pool ja elab mu seljas. Ma ei viitsigi temaga enam tegeleda sest seegi on tüütuks muutunud. Ausalt ma tahaks ta ära anda ja ise kuskile põgeneda et saaks lõpuks ennast inimsena tunda! Minus pole mingeid soojasid ema tunde vaid pigem on see lõputu ja jube kohustus.
Sain ta juba lastehoiuga harjutatud ning ise 2 päeva kaugõppe vormis koolis käia kui ta kopsupõletikku jäi ja haiglas istusime.Ma juba hakkasin ennast inimesena tundma jaa sain inimeste seas olla ja plaksti tema haige! Kas arvate et see ei ärritanud mind? Muidugi ärritas aga laps oli vaja terveks ravida.Nüüd peab tänu rohtudega teda veel kodus hoidma aga mida see tähendab mulle? Uut algust lastehoius kui sinna taas saan viia.Jälle jäädakse röökides minust maha.Loodan et saan õige pea ka tööle siis pean seda jonni juurikat vaid õhtuti taluma.Vihkan emaks olemist selles pole mitte midagi toredat!
Hedy Laidre
Perenõustaja
Postitatud 31.10.2016 kell 14:44
Teie kirja lugedes tuleb tõdeda, et teil ja teie lapsel on kiiremas korras abi vaja, et välja selgitada, mis oleks antud hetkel parim lahendus teie mõlema jaoks.

Oma kirjas tõite te välja, et te saite noorelt ja ootamatult emaks ja antud hetkel teie laps ärritab teid ning te vihkate emaks olemist. Teil on poeg, kellega toime tulemine on raske, et te olete teda karistanud isegi sakutades ja laksu andes ning olete mõelnud, et sooviksite lapse ära anda, et saaksite ise ennast paremini tunda.
Lapse heaolule on parem see, kui tema eest hoolitseb inimene, kes soovib koos lapsega olla. Antud hetkel teie seda ei soovi ning tõenäoliselt väljendub see ka teie lapse käitumises. Lapsed tajuvad oma vanemate tundeid väga hästi ning väikelaps võib hakata halvasti käituma, kui ta tunneb, et teda ei soovita või lükatakse teda eemale. Samuti on lapsed nii targad, et saavad aru, kui midagi on ema või isa käitumise juures teistmoodi ning võivad seda ebamugavustunnet endas väljendada läbi jonni. Selleks, et teie laps kuulaks teid rohkem, tuleb teil endal kõigepealt selgeks mõelda, mida teie soovite. On see lapsega kooselu või soovite, et keegi teine hoolitseks teie lapse eest.

Lugedes teie kirja, soovitan teil koheselt oma mehega Soomes ühendust võtta ning rääkida temaga, kuidas te ennast antud hetkel tunnete ning millised on teie mõtted seoses lapsekasvatamisega. Lapse heaolu eest vastutavad mõlemad lapsevanemad ning hetkel olete te ise hädas. Palun vestelge oma mehega ja andke talle teada, et teie jaoks on lapsega hakkama saamine nii raske, et olete mõelnud, et tahaksite oma poega ära anda. Ehk on mees nõus lapse enda juurde Soome võtma või leiab ta mingi muu lahenduse, et teid lapse kasvatamise juures aidata. Juhul, kui te oma mehega ei leia sobivaid lahendusi, soovitan teil pöörduda perenõustaja poole. Sobiva perenõustaja saate välja valida siit: http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/

Te tõite oma kirjas välja, et te vajate puhkust ning 2 päeva kaugõppes koolis käies tekitas teis hoopiski parema tunde. Kui te koolis käisite, kas siis oli pojaga koos olemine kuidagi kergem/parem? Millal te viimati tundsite oma lapsega koosolemisest rõõmu? Kuidas teie enda enesetunne on viimastel nädalatel olnud? Mulle näib teie kirja lugedes, et te võite antud hetkel olla kurnatud ja väsinud üksi lapse eest hoolitsemisest ning seetõttu ehk tundubki temaga tegelemine teile nii vastumeelt olevat. Ma soovitan teil pöörduda eriala arsti juurde, psühhiaatri poole, kes saab välja selgitada, et ega teie tugevate tunnete taga ei ole haigust nimega depressioon/sünnitusjärgne depressioon. Depressioonile on iseloomulik tugev meeleolu langus, mida iseloomustab ka huvi kadumine tegevuste vastu, millest eelnevalt olete rõõmu tundnud. Varasemalt millalgi on teie laps teile rõõmu valmistanud. Hea uudis on see, et depressioon on ravile alluv haigus, kuid ravi mitte saamise korral võib see muutuda krooniliseks ning sel haigusel võivad olla väga tõsised tagajärjed. Lisan teile juurde lingid, kus saate lugeda lisainfot depressiooni kohta: http://www.perekool.ee/artiklid/sunnitusjargne-depressioon/
http://peaasi.ee/kusimustikud-depressiooni-hindamiseks/

Te kirjutasite, et teie laps muudkui jonnib ning te ei kannata seda, et ta elab teil seljas. Kõige selle jonni taga, mis te oma kirjas välja tõite, peituvad lapse rahuldamata vajadused. Teie poeg on veel nii noor, et ta ei pruugi osata rääkida (?) oma soovidest ega ka oma vajadustest. Ta võib kapi uste paugutamisega anda teile teada, et emme palun märka mind või hoopiski sellega öelda, emme ma soovin, et sa kallistaksid mind. Tihtilugu on laste jonnimise taga läheduse-, tunnustuse- või tähelepanu vajadus. Kindlasti pole õigustatud lapse peale karjumine, sakutamine ega ka laksu andmine. Iga karistusviis õõnestab lapse ja vanema vahelist suhet, laps ei õpi mitte paremini käituma, vaid õpib hoopiski lapsevanemat kartma ning hirmuga toimetulemiseks võivad lapsed hoopiski veelgi enam jonnima hakata. Mida siis ikkagi teha, kui laps näiteks ronibki teile selga? Peamine on olla rahulik ning ennast kehtestada, öeldes näiteks oma lapsele “Palun ära roni mu selga, sest ma olen väsinud”. Enesekehtestamise kohta saate lisa lugeda siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/

Oluline on kinni pidada ka kindlast igapäevasest rutiinist, mis mõjub lastele rahustavalt ning turvaliselt. Kuna teie laps jätkab lastehoius käimist, soovitan teil ka kodus samu tegevusi samadele kellaaegadele planeerida. Pean silmas samal kellaajal väljas käimist, lõunasöögi söömist jne. Lastehoiuga harjumine on suur muutus lapse elus ning on tavaline, et sel perioodil esineb rohkem nuttu. See nutt tuleb lapsel ära nutta selleks, et laps poleks nii stressis ning harjuks kiiremini uue elukorraldusega. Soovitan teil endal selle mõttega harjuda, et ta ei nuta ega jonni teie kiuste rohkem, vaid sellepärast, et ta õpib antud eluetapil suure muudatusega kohanema. Lisan teile lisainfot lastehoiuga kohanemise kohta: http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/kuidas-aidata-last-toime-tulla-lasteaia-ja-koolipingetega/?c_tpl=1114
http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/lapse-toetamine-kohanemisel-lasteaiaga/?c_tpl=1114

Juhul, kui tunnete ennast üksikuna ning tekib vajadus koheselt kellegagi vestelda, et oma mõtetes parema selguseni jõuda või tunnetega paremini toime tulla, võite alati helistada Eluliini kriisiabi telefonile – 6314300. Lapsekasvatamisega seotud küsimustele vastavad ka lasteabi spetsialistid, helistades telefonile 116 111.

Kõike head soovides!
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!