Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Laps emaga on üks, aga isaga on teine

Jelena
Külaline
Postitatud 04.11.2016 kell 11:41
Tere,

Selline mure: Lapse vanemad (laps sündis 2010. aastal, ehk hetkel 6. aastane) lahutatud (ehk hakkasid eraldi elama siis kui laps oli 4. kuuline). Laps elas ema ja vanaemaga, alatest sügisest 2014 nendega hakkas elama ka kaisuisa. Laps umbes kord kuus on üheks nädalavahetuseks bioloogilise isa juures. Lasteaeda laps käis 2013-2014. aastatel, kuid hiljem ema loobus lasteaiast, ning laps oli kodus vanaemaga. Laps isaga kohtumistel on rahulik, mängib, käib õue, mängib sama vanuse sugulasega (isa õe tütrega), rõõmsameelne, kuid koju saabumisel hakkab nutma, hüsteerikat aeg ajalt on, võib isegi agressiivne olla ning peksta vanaemat. Ehk ema ja bioloogilise isal on erinevad arvamused lapsest mis baseeruvad lapse käitumisest nende kõrval. Sama lugu oli ka lasteaja viibimisega: seal laps hea meelega osales õppetöös, kuid koju saabumisel võiks olla hüsteeriline, tuju kõikumised olid, ei tahtnud õue minna ning käis kodus paljana ringi.
Mis võib põhjustada neid „käitumishäiri“? Kas nende puhul peaks arsti juurde pöörduma?
Agne Vilt
Perenõustaja
Postitatud 05.11.2016 kell 18:49
Kirjeldate 6-aastast last, kelle käitumine ja reaktsioonid on erinevad koduses keskkonnas ning väljaspool seda, näiteks lasteaias või kohtudes isaga.

Mis võib põhjustada kirjeldatud käitumishäireid, on raske niivõrd napi kirja põhjal oletada. Ilmselt on lapsele põhjustanud pingeid vaheldumisi ema ja isaga suhtlemine, kuna vanemad ei ela koos. Siin on väga oluline vanemate omavaheline läbisaamine. Kui nad ei suhtele omavahel koostöövõimeliselt, sõbralikult ja austavalt, on see lapsele väga raske taluda. Oluline on, kuidas mõjus lapsele kasuisa perre tulek ja kuidas sel perioodil last toetati ning aidati.

On väga levinud, et lapse käitumine kodus ja väljaspool kodu, näiteks lasteaias on väga erinev. See ei tähenda seda, et kõrvalised inimesed oskaksid lapsega kuidagi õigemini käituda, aga kodused mitte, vaid see näitab seda, et laps saab end oma turvalises kodukeskkonnas välja elada, seega pigem on see positiivne. Oluline on aga siinkohal, kuidas kõige lähedasemad inimesed, eeskätt ema lapse emotsioonidega ja tundepursetega toime tulevad. Kas nad mõistavad, toetavad, aitavad last või mitte. On siiski võimalik, et kodus, suhetes lähedastega on midagi, mis taolist lapse käitumist esile kutsub või alal hoiab.

Kui käitumisprobleemid ja –häired on tõsised ja püsivad, peab nende osas kindlasti konsulteerima mõne spetsialistiga - lastepsühhiaater, lastepsühholoog, pereterapeut, perenõustaja. Lugege ka vastust Tatjana poolt 04.11.16 saadetud sarnasesisulisele kirjale.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!