Tere
Minu mure on seotud eelkõige meie pere keskmise, kahe kuu pärast 5 aastaseks saava poisiga. Peres on veel 3 a õde ja 15 a vend.
Minu mees käib tihti komandeeringus, vahel igal nädalal 3-5 päeva, mõnikord üle nädala. Kui on pikemalt kodus olnud, siis laste käitumine on nö tavaline, aga kui issi sõidab ära, on käitumine väga erinev. Õigemini, kui mina olen nendega üksi, ei ütleks, et nad kuidagi eriliselt närvilised oleks, eks ikka omavahel tülitsevad ja päevad on erinevad. Kuid päevast, mil issi koju tuleb, on eriti poisi käitumine täiesti teine. Ta ei oska kuidagi oma emotsioone talitseda, mis on ka normaalne. Me saame sellest aru. Ma olen viimastel kordadel püüdnud ise rohkem siis võtta kodused kohustused enda kanda, et issi saaks lastega rohkem koos olla. Kuid ka tema on reisimisest ja tööst väsinud, pole saanud end välja puhata ja ta ei jõua koguaeg nendega mängida. Seda enam, et lapsed on siis ekstra vinguvas tujus, pole millegagi rahul, omavahel võistlevad, kes saab issiga olla. Eriti rasked on õhtud. Siis ei jää nad ükski õhtu normaalselt magama. Alati läheb 1-2 tundi, mille vältel siis kõige väiksem ütleb, et tema ei taha üldse magada, istub ja mängib voodis, otsib põhjuseid, kuidas välja saada. Vend tahab ikka ja jälle, et issi tema juures oleks. Samas on meile ka oma aega vaja ja seda me lastele ka räägime. Olgu öeldud, et igaõhtune magamamineku rituaal on olnud väiksest peale olemas, ühtegi elektroonilist seadet, k.a. telekat lapsed ei kasuta, telekat meil polegi. Õhtul püüame rahulikku mängu teha, siis peseme ja loeme raamatut. Igal õhtul. Siis oleme natuke aega nende juures (magavad ühes toas, narivoodis). Kui ütleme head ööd, peale musi ja kalli tegemist, tuleme oma tuppa. Ja siis algabki trall. Tavaliselt suurem hakkab voodit lõhkuma, teeb häälitsusi, siis väiksem nutab, et ei saa magama jääda. Kuigi vahel on tema kauem üleval. Tihti me ärritume lõpuks nende peale, sest kell on 23 ja me oleme ise täiesti väsinud, pole saanud omavahel sõnagi normaalselt rääkida. Vahel siis eraldame natukeseks ajaks lapsed, et üks meist on ühega nt vannitoas, kus on mahe valgus, oleme seal rahulikult, laseme lapsel rahuneda. Samas ei tundu see ka õige lahendus..
Ma saan sellest kõigest aru, et see on normaalne käitumine, kuna on palju muutusi pidevalt. KUid kas nad harjuvad üldse sellise eluga?
Pean tunnistama, et me oleme mehega palju sel teemal nö vaielnud, ka lausa tülitsenud, küll mitte laste kuuldes. Heidame üksteisele ette, et läheme kergelt närvi laste käitumise peale. Saan aru, et muutus algab meist endist ja mina konkreetselt kedagi teist, peale enda, muuta ei saa. Proovingi seda samm haaval teha, lapsi kuulata, neile peegeldada tundeid jne. See ei õnnestu alati. Tahaks aga siiski, et ka mees rohkem teeks seda. Ükskõik, kuidas ma seda ka ei serveeriks, et kuidas me lastega rääkima peaks, võtab ta seda, kui isiklikku rünnakut. Seega meil on raske sel teemal omavahel rääkida. Ja no pole tõesti õiget aegagi. Ainult öösel, aga siis ongi juba väsimus nii suur, et tüli on kerge tulema.
Pere nooremad lapsed, 5- ja 3-aastased õde-venda on eriti mõjutatud isa töögraafikust. Peale komandeeringust naasmist soovivad lapsed eriti palju isa tähelepanu ja endiga tegelemist ning suureks stressiallikaks on muutunud õhtused magamaminekud.
Mõistate laste käitumist, nad tõesti elavad oma issiigatsust välja neile nö kättesaadaval moel - virisedes, ekstra tähelepanu nõudes, voodis tembutades ja omavahel tälitsedes... teisiti nad veel ei oska.
Püüate isa kodus olles sättida nii, et kodutoimetused teie kanda (mida te niikuinii ju ka mehe tööl olles teete) jäävad. Sellele vaatamata lapsed võistlevad pidevalt isa tähelepanu pärast. Lisaks olete ka partneritena omavahel hakanud enam tülitsema, sest teie arusaamad sellest, kuidas lastega rääkida, ennast kehtestada, erinevad.
Ehk õnnestuks teil sisse seada oma kodus traditsioon sina-mina aega rakendada. Sina-mina aeg tähendab, et toimetate vaid kahekesi, (üks vanem ja üks laps) tehes midagi, mis teie lapsele rõõmu ja huvi pakub. On see koos jalutamine, müramine, pildiraamatute vaatamine, värvimine/joonistamine, laulmine, lemmikmänguasjadega mängimine jne. jne. - oluline on, et tegevus meeldiks just teie lapsele. Küsida tulekski just lapselt, mida ta teha sooviks.
Ajaliselt võiks see olla 20-30 minutit, kus laps saab teie jäägitu tähelepanu osaliseks. Läbi selle tajub ta, et teda armastatakse ja et ta on oma vanemale oluline ja kallis. Selliste sina-mina tegevuste kaudu saab täidetud nö lapse armastuse (ja tähelepanuvajaduse) karikas ning väheneda võib pidev vigin, küljesrippumine ja kõik teised lapsevanematele vastuvõetamatud käitumised- mis tegelikult paradoksaalsel kombel just neidsamu vajadusi katab (sest lapsel pole vahet, millist tähelepanu ta saab, kas positiivset või negatiivset- peaasi et saab vanemate tähelepanu).
Teie peres tuleks siis veidi planeerida, rääkida ja kasutada ehk ka vanema venna abi, et kui üks laps saab isaga olla, siis teine teab, et homme saab seda jällegi tema (ta ei jää ilma) ning samal ajal on tal oma sina-mina aeg ema või hoopis ägeda suure vennaga.
Ka isale endale tuleks kasuks, kui ta kasutaks mina-keelt ja kuulamisoskust,- läbi suhtlemisoskuste saab ju lastele teada anda oma vajadustest (näiteks: "Soovin praegu pool tundi puhata ja lehte lugeda, siis olen valmis teiega õue minema!").
Hea on ka mõelda, et lapsed kasvavad kiiresti, ja nende vajadused muutuvad ka. Pean silmas seda, et väikelapsed vajavad mõlemat vanemat ja nendega toimetamine ongi vanemate jaoks suur aja ja energia panustamine. Selline intensiivne periood on veel ehk paar aastat, siis muutuvad üha olulisemaks ka teised lapsed, tegevused väljaspool kodu... nii et soovin teile mõlemile rahulikku ja kannatlikku meelt ning teadlikult seda erilist (kuigi pingelist) aega, kui lapsed on veel väikesed, planeerima.
