Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: 3,5. aastase tüdruku jonn

Tüdrukute ema
Külaline
Postitatud 27.11.2016 kell 21:43
Tere,

mul on mure 3,5. aastase tüdruku pärast (peres on ka 1,5 aastane tüdruk). Viimasel ajal on ta hakanud minusse (siis kui isa on kodus või läheduses) halvasti suhtuma. Ta kärgib minuga ja karjub mulle, tõstab häält. Ta keeldub mulle sülle tulemast, kui tahan lohutada. Tahab ainult näiteks, et issi temaga mängib, mitte mina. Kui proovin läheneda siis vaatab mulle silma sisse ja täiest kõrist nagu vihaga karjuks. Proovisin talle sama tooniga vastata, et ta aru saaks aga kui mina peaksin sama hääletooniga vastama, siis hakkab väike nutma, nagu pahandaksin temaga. Laps hakkab jonnima näiteks selle peale, kui temast trepist üles minnes kiiremini lähen või siis kui ma ei tee täpselt nii nagu tema tahab.
Samuti ta tahab, et ma teda ise söödaksin. Ta oskab ise hästi süüa aga tal on põhimõte, et mina söödan. Muidu ta ei söö.
Ta on kahe käe sõrmedel kokkulugedes ka lasteaias käinud. Seal ta ka ei söö peaaegu mitte midagi. On hästi sõnakuulelik. Teeb kõik kaasa aga teistega ei mängi. Päeval õues olles mänguväljakul käies, võib kogu selle aja seista ühe kohapeal ja vaadata, kuidas teised mängivad.
Mida ma sellisest käitumisest peaksin arvama ja kuidas oleks õige käituda. Ma ei taha, et ta minuga sellisel toonil räägib. Kui issit pole kodus, siis tavaliselt on kõik ok. Issi paneb teda tavaliselt õhtuti magama ka, kuna mina panen pidevalt nooremat magama teises toas.
Issi magabki suuremaga ühes toas ja mina väiksemaga teises toas. Kas ma võiksin nad mõlemad ühte tuppa magama panna (väiksem, kui suurem ärkavad öösiti üles ka nutuga ja siis on vaja aidata neil uinuda) või on veel vara? Ma ei kujuta ette, kuidas mõlemaid samal ajal magama panna. Kas pean neil mõlemal juures olema? Kindlasti hakkavad lollitma vmt. või peaksime nad nüüdsest omapead uniuda laskma?
Nõuandeid ja hinnanguid ootama jäädes,

tüdrukute ema.
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 28.11.2016 kell 15:16
Teie peres kasvavad kaks tüdrukutirtsu, pooleteise-aastane ja kolme-ning-poolene. Just viimasel ajal on suurema lapse käitumine teid häirima hakanud, vaatame samm-sammult kirjas toodud mureteemad üle.
Nimetate, et laps justkui eelistaks isaga aega veeta, - selles pole midagi taunimisväärset, eriti kui issi on see, keda terve päev pole olnud(saan aru, et olete tütardega kodune). Muidugi on ta teda siis igatsenud ja pealegi on issiga hoopis erinev mängida kui emmega, eks! Isad on sageli palju mängulisemad ja lubavad lastel rohkem asju ise proovida, müravad nendega ja ei muretse nii palju kui emad (emal ja isal ongi peres erinev funktsioon). Nii et lubage tal isaga aega veeta ja tundke rõõmu nende hea suhte üle.
Kärkimise ja hääle tõstmise osas küsiksin, kas ka te ise/abikaasa kasutate tavapäraselt lapse korrale kutsumiseks kõvemat hääletooni? Midagi pole teha, lapsed mudeldavaid meid otseselt. See, kui karjute lapsele vastu, ei õpeta teda aru saama, et nii ei sobi, - pigem võib see tekitada segadust ja olla hirmutav. Lapsed vajavad rahulikuks jäävaid ja oma tundeid haldavaid vanemaid- eriti siis, kui nad seda hetkel ei suuda!
Hääle tõstmise ja pahandamise asemel, kui laps on ebakohaselt käitunud, soovitan teil kasutada selget minakeelt ja hinnanguvabalt kirjeldada, milline käitumine teid häiris, mis kahju te sellest saate ning mida sellega seoses tunnete (kolmeosaline kehtestav minasõnum). Nii õpib laps, et ka emal on tunded ning tema saab ise teha midagi sellist, et te end hästi tunneksite. Minakeele, kehtestamisoskuse jt. suhtlemisoskuste kohta saate lähemalt lugeda:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kirjutate, et lapsele ei meeldi, kui teete temast midagi kiiremini või nii, nagu talle ei sobi, teisalt soovib, et te teda toidaksite. Ühelt poolt soovib kogeda oma mina mõjukust (olen kiire, tahan midagi), teisalt käitub mitte-eakohaselt (laseb end toita). Kokkuvõttes on ju tegu lapsega, kelle eakohane arenguvajadus on olla initsiatiivikas, läbi selle areneb tema eneseusk. Lubage (näiteks) tal olla enda abiline väiksema õega tegutsedes, tunnustage ja väljendage rahulolu ja uhkustunnet, kui lapsel on olnud lasteaiapäev, või kui ta on ise söönud jne.jne. Ta peab aduma, et te usute temasse!
Saan aru, et laps on alles alustanud oma lasteaiateed? See, et ta veel ei mängi, ei söö koos teistega, viitavad tema kohanemisprotsessile lasteaiaga. Iga laps kohaneb omas tempos ning see, et ta aias on väga kuulekas ning kodus vastupidi... on pigem tavapärane kui erandlik käitumine. Eks me kõik oleme pinges ja hoiame end tagasi, kui oleme võõras keskkonnas, samas kodu on tuttav ja turvaline ning pinged saavad siin lapsest välja tulla. Võimalik, et teie tütre hiljuti muutunud käitumine on seotud just lasteaia teemaga.
Üllatav oli lugeda, et mees magab ühe lapsega, teie teise lapsega koos. Aga teie paarisuhe? Üldiselt on nii, et lapsed ei peaks vanematega koos magama. See on aga puhtalt teie ja abikaasa otsus, kas panna lapsed ühte tuppa magama või ei. Mõelge läbi selle plussid ja miinused ja tehke ära!
Mida teie vajate ja soovite?
Võimalik, et teie otsusega kaasneb mõningane ebamugavus, kuid suures plaanis? Alati saab põhjendada, selgitada ja endale kindlaks jääda, kui endi ja laste heolu arvestav otsus on tehtud.
Kui lapsed on väikesed, vajavadki nad palju vanemate aega, energiat ja tähelepanu. Kindlasti on see ka emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav,...ent see aeg kestab mõned aastad ning mida edasi, seda enam saavad nad ise hakkama ning üha rohkem aega (ka õhtust) teile endale jääb.

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!