Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: 4-aastase probleemid emast lahusolekuga

Tuuli
Külaline
Postitatud 28.11.2016 kell 16:58
Tere,

Meie peres kasvab kaks tüdrukut - 4-aastane ja 2-aastane. Lapsed on olemuselt väga erinevad ja hetkel on probleeme vanema tüdrukuga. Ta on pisikesest peale olnud väga hella hingega ja proovinud 'tubli' tüdruk olla. On ilmselt rohkem emmekas olnud kogu elu, kuigi isa on pidevalt olemas olnud ja regulaarselt ka üksi tüdruku(te)ga aega veetnud.
Natuke taustast ka. Mees käib kontoritööl ja tuleb iga õhtu üsna varakult koju. Kõik õhtupoolikud ja ka nädalavahetused veedame pea alati terve perega koos. Suurem laps käib üle aasta igapäevaselt lasteaias ja on seal väga rõõmus (enne lasetaeda käis 2 päeva nädalas sõimes alates 2. eluaastast). Mina olen väiksemaga enamus päevi kodus ja pakun regulaarselt ka suuremale, et võib koju jääda ja minuga koos olla, kui tahab. Tema aga tahab alati rõõmuga lasteaeda minna. Näha on, et lahkudes on korraks veidi kurb, aga hakkab kohe rõõmsalt mängima ja on silmnähtavalt rahul aias. Sõimega harjumine käis ka üsna kiirelt, kuna ta kiindus ühte kasvatajasse ja peale paari-kolme korda nutuga sõime jäämist, oli ka seal rõõmus ja igati tubli. Probleeme, et ei tahaks lasteaeda minna pole kunagi olnud. Kolisime hiljuti teise linna ja laps vahetas sellega seoses ka lasteaeda. Uus lasteaed ja linn tunduvad talle paremini sobivat, kuid probleemid on pigem süvenenud sellega. Proovin regulaarselt suurema tüdrukuga kahekesi aega veeta ja umbes korra kuus on mõlemad lapsed vanavanematega ühe öö. Peres on omavahelised suhted head ja mõnusad. Eks nii mina kui mees teinekord ärritume laste peale ja tõstame häält, kui peale 100 korda rääkimist tulu ei ole, aga suuremaid lahkhelisid ei ole. Mõlemad mehega nunnutame tütreid, kallistame ja mängime koos. Lapsed on nii minu kui isaga lähedased. Samuti vanavanematega.
Viimasel aastal on nüüd aga tekkinud probleem. Nimelt muutub suurem laps täiesti hüsteeriliseks, kui mul on vaja õhtul või nädalavahetusel kuskile minna. Tegemist ei ole lihtsa kurbuse või jonniga vaid täieliku hüsteeriaga. Kuigi ma olen vanema lapse sünnist saadik kord-kaks nädalas õhtupoolikuti trennis käinud ja laps(ed) on issiga kodus igati toredasti olnud, on nüüd igasugune minupoolne õhtune ärakäimine täiesti välistatud. Tüdruk hakkab hüsteeriliselt nutma, et ta ei taha, et emme ära läheb ja kui tal on selge, et 'pääsu pole', tahab 10 korda kallistada ja musitada ja ikka uuesti ja uuesti sama. Kui hakkan ära minema, klammerdub mu külge ja nutab hüsteeriliselt. Ka vanavanemate juurde jäädes on viimasel ajal hakanud pisut nutma ja kurvastama. See ei ole aga võrreldav issi ja õega koju jäämisega, mis lõppeb alati meeleheitliku nutuhoo ja kurvastusega.
Mul murdub süda iga kord sajaks tükiks, kui lõpuks tütre küljest ennast lahti rebin ja uksest välja lähen. Mees ütleb, et rahuneb 5-10 minutiga ja alati kui koju tulen, on laps igati rõõmus ja ütleb, et issiga oli tore. Aga kui mainin, et pean mõni päev kuskile minema, muutub tütar jälle hüsteeriliseks. Suur mure tundub olevat ka see, et mina ta magama paneks. See on tihti esimeseks küsimuseks, kui kuskile lähen, et kas mina ikka panen ta tuttu. Ja isegi, kui kinnitan, et käin ainult tund aega poes, on kohutav nutt ja meeleheide garanteeritud.

Ma olen täitsa nõutu! Olen proovinud lapsega rääkida. Küsinud, mis mureks. Proovinud veel rohkem aega ainult temaga veeta, aga olukord tundub ainult hullemaks minevat. Ma tõesti ei oska midagi arvata ega teha enam! Millest selline hüsteeriline hirm ja kurbus? Mida ma teha saaksin, et olukroda leevendada? Ei käi kuskil mõnda aega? Käin just rohkem, et laps 'harjuks'? Viimane ei tundu väga tervislik mõte mulle. Igasugune abi on igati teretulnud!

Tänades,
Tuuli
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 28.11.2016 kell 22:58
Teie kirjast saan aru, et olete kogu perega kolinud hiljuti elama teise linna. Kuigi toote välja, et uus linn ja lasteaed sobivad teie 4-aastasele tütrele hästi või isegi paremini, kui varasem,- võib lapse hiljuti muutunud käitumine viidata stressireaktsioonidele seoses suure muutusega tema elus.
Üks inimlik baasvajadus on turvatunne, seepärast meeldib näiteks enamusele lastele (kelle jaoks väline maailm on suuresti hoomamatu ning ka ehk hirmutav), kui nende päevad käivad kindlate tegevuste või päevakava/rutiini järgi ning lapsed võivad olla väga häiritud, kui tekivad ootamatud muutused päevakavas. Paratamatult tuleb elus ette muutusi, väikeseid igapäevaselt, keerukamad võivad olla just suured muutused- millega kohanemine võtab igal inimesel oma aja, kellel rohkem, kellel vähem, mõnel läheb kohanemine muutustega sujuvalt, teisel aga mitte.
Kui teie suurem laps on olnud te oma sõnul nagunii hella hingega ja emas kinni, võib oletada, et tegu tundliku lapsega, kellele elukoha ja lasteaia muutus sisemisi pingeid ja suurenenud ärevust tekitavad. Teie olete kui selle kohanemisreaktsiooni sümptom, mis ärevuse vallandab. Kui peate kodust välja või trenni minema, siis lapse vallanduv hüsteeriline nutt võibki sellele viidata ( seal all võib olla hirm, et kas tulete ikka tagasi,- laps ei pruugi uut linna veel tunda, tema jaoks on see hirmutav, kui lähete (pimedal ajal) kuskile. Lastel esineb üldse väga palju erinevaid hirme, mõneti on see nende arenguteel paratamatu. Enamasti lähevad nii stressireaktsioonid ja hirmud üle, vanemate toel aga kiiremini.
Soovitan teil ikka rahulikult (ise hingake end rahulikuks, kui ärevus endal kõrgeks tõuseb! Te ei saa ise nutvat last nähes "ära laguneda", kui laps tajub teie ärevust, muudab see tema ärevuse veelgi suuremaks...) last kuulata, just tema tundeid peegeldada, võite sinna panna ka oletuse, miks ta nii endast väljas on. Sõnastage ümber lapse poolt öeldu, isegi kui teile tundub, et ta ei oskagi ju väga põhjendada oma muret (4-aastased seda ju veel väga ei oskagi, ta on ju alles neljane!), tema jaoks on abistav juba see, et teda püütakse mõista.
Kohanemise toetamiseks võite päevasel ajal jalutada koos lapsega näiteks oma treeningsaali juurde, üldse tutvustage/tutvuge koos uue linnaga.
Pakkuge igapäevaselt lapsele sina-mina aega, kus 20-30ks minutiks pühendate oma aja ja tähelepanu vaid talle ning teete asju, mis just laps soovib teha. See võiks samuti toetada tema enesekindluse kasvu ning kui ta saab just teilt iga päev palavalt soovitud tähelepanu, hakkab tasapisi ka vähenema teie küljes rippumine/klammerdumine.
Võite mõelda ka lapse lühemale lasteaianädalale, isegi kui see talle paistab meeldivat, on ta ikka päris väike ning ta lihtsalt väsib suurest seltskonnast.

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!