Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Lapse mure ja ebakindlus

Merle
Külaline
Postitatud 29.11.2016 kell 16:20
Mure 7- aastase lapsega. Laps läks sügisel 1. klassi ja ka huvikooli klaverit ja laulmist õppima. Kooliga ei ole muret, käib seal rõõmuga ja sõpru on ka palju. Aga mure huvikoolis käimisega, ta pelgab sinna üksi minna ja jääda, kindlasti peab talle vastu minema. Ta muretseb selle pärast, et kas ma lähen talle kindlasti järgi, kusjuures ma lähen alati järgi, pole teda kunagi ka sinna ootama enda järele jätnud. Huvikooli päeval hakkab üks nutmine ja palumine, et ma kindlasti varem järgi läheksin. Ma kinnitan talle pidevalt, et ma kindlasti olen kohal, aga ikka kisub tal pisar silma. Ma olen talle pikalt ja põhjalikult seletanud, et ärgu muretsegu ma tulen järgi ja ta on väga tubli. Mida ma saaksin veel teha, et ta ei kardaks seda ja ei muretseks?
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 30.11.2016 kell 10:08
Teie lapse elus on toimunud sel sügisel suured ja olulised muutused, alustatud on nii kooliteega, kui ka huvikooliga, kus laps õpib lausa kahte eriala.
Teid rõõmustab vanemana, et kooliga on laps hästi kohanenud, talle meeldib seal käia ning juba on laps ka sõbrunenud klassikaaslastega.
Kui lapse elus on mitu muutust, võib nendega kohanemine olla lapsele suureks väljakutseks. Pigem on see norm, kui erand, et esimest aastat kooliteed alustanud lapsel ilmnevad stressireaktsioonid (mõni muutub agressiivseks, teine ujedaks, kolmandal kaob söögiisu, valutama hakkab kõht, jne. jne.). Kohanemine on elu loomulik osa, aga see võtab aega.
Võimalik, et teie lapsele on seda kõike hetkel liiga palju; või on huvikooliga seotud mingi tõsisem mureteema. Olete püüdnud oma last lohutada ja selgitada, kuid need ei ole olukorda parandanud.
Parim, mida selles olukorras oma lapse heaks vanemana teha saate, on teda rahulikult ja hinnanguvabalt (lohutamine ja mure vähendamine ei ole abistavad, laps võib tunnetada, et tema muret ei võeta tõsiselt- ja seda me ju ometi vanemana ei soovi) kuulata. Pean silmas sellist suhtlemisoskust, nagu aktiivne kuulamine, mis seisneb selles, et kui laps näiteks ütleb hirmunult: " Tuled sa mulle ikka varem järgi, kui klaveritund lõpeb?", siis saate peegeldada ümber lapse häälest/sõnumist kostva emotsiooni, näiteks: " Kuulen, et oled mures ja hirmul". Või sõnastate ümber lapse poolt öeldu, näiteks: "Sulle on oluline, et oleksin kohal enne, kui koolipäev lõpeb?". Mida laps siis vastab, saate sealt jutuga edasi liikuda, ikka lause -lauselt, justkui sibulat koorides. Nii viisi kuulates võib selguda ka lapse tegelik mure või vajadus, mispärast ta huvikoolis end hästi ei tunne.
Aktiivsest kuulamisest saate lähemalt lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/

1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!