minul probleem liiga hoolsa emaga. Loomulikult on tore, kui kõik läigib ja on täiesti korras, aga see ahistab mind. Väike lohakus käib lihtsalt minu juurde ja ma tunnen end niimoodi vabamalt. Kui aga ema külla tuleb, koristan ülipõhjalikult HIRMUST tema ees. Ta ei sõima ega riidle....aga tema pilgud ja vihjed teevad mind närviliseks. Ma tunnen end kehvema inimesena selle tõttu...
Tean ise, et võiksin olla korralikum, aga olen mugav inimene. Kui ma ikka õhtul ei viitsi nõusid pesta, siis pesen hommikul. Kui ma õhtul ei viitsi riideid kappi lapata, siis ma ei tee seda. Kui ma tean, et lapse mänguasjad on 10 minutit pärast hommikust ärkamist nagu õhtulgi, siis ma ei hakka neid enne magamaminekut ära korjama.
Emal käib see kõik nagu möödaminnes ja kõik asjad peavad pidevalt täiesti korras olema. Ohjah...tahaks ka selline olla, aga nu ma pole...kas ma olen selle pärast siis halvem...
Oh, kui tuttav lugu kindlasti paljudele!
Ema küllatulek põhjustab pingeid, tunnete ennast väga kehvasti ja sunnite end hirmust ema ees koristama.
Iga inimene on erinev ja igal ühel on õigus elada oma äranägemise järgi, tundmata sealjuures ebamugavust või hirmu. Kirjeldate oma kirjas väga selgelt tundeid, mis teid valdavad, püüdke neid väljendada ka emale. Sageli surume oma tunded alla. Mingil hetkel aga pisiasjad kujuvad ning tass hakkab üle ajama. Tõesti vahel võib oma tunnetest rääkimine olla väga raske ning on hirm, et armas inimene saab haiget/solvub. Samas rääkimata kõnelused võivad tekitada inimeste vahel pikkamööda veel suurema lõhe.
Saatke emale mina-sõnum, kirjeldades oma tundeid ja tema käitumist. Püüdke vältida süüdistusi ja hinnanguid (nagu kui sa iga kord meile tuled...) ja olge valmis ka ema ära kuulama. Rääkimine aitab jõuda paremale üksteise mõistmisele.
Inimestel on erinevad väärtushinnangud. Isegi lastel ja vanematel. Hoolime ja armastame neid sellest hoolimata.
Jõudu ja armastust!
