jutt selline - saime uue issi kui laps oli 1,5 aastane ning automaatselt sest ajast on kõlanud me suust issi, mitte onu või tema nimi. Nüüd on laps juba kuuene.
küsimus - kuidas ja millal valutult lapsele selgitada, et issi ei olegi päris issi
tänapäeval on see niivõrd aktuaalne teema, sest suurel osal lastest on kasuisad ning emad on teistkordselt abiellunud, kuid pereajakirjades või mujal artiklites ei räägita sellest.
Raske on midagi lisada nii põhjalikule kirjale, kui sanomil on. Kõikide seal esitatud mõtetega olen nõus. Ilmselt tuleb kasuks alati lapsele tõtt rääkida. Kui asjaolusid selgitada, siis rõhutage armastust lapse vastu. Ka sellega, mis tagasilöökide kohta on kirjutatud, olen täiesti nõus. Elus tuleb kõike ette ja just teismeliseeas võivad lapsed vihasena püüda vanemaid, sealhulgas ka kasuvanemat, haavata. Siis tulevad kasuks mina teated ja rahulik meel. Armastust!
