Minu ema elab meie perega ühes külas. Pühapäeval oli mu tütar üksi kodus ja tal tekkis probleem kuidas linna saada, bussid siia ei käi.Ta helistas siis minu ema mehele, kellelt küsis, et kas ta saab teda aidata. Kasuvanaisa oli nõus,kuid enne minekut tuli sisse minu ema, kes ütles vihaselt, et mis sa kohe käsutad Einot, ta tuli alles Tallinnast ju! Ja mis sa sinna kinno nii hilja lähed, kas ema ikka teab? Olen sada protsenti kindel, et lapse ei julge seda meest iial nö käsutada.Oli kella seitsmene seanss ja filmiks oli "Tibu". Mul on nii paha tunne, sest kui laps seda rääkis oli ta solvunud vanaema peale. Minul muidugi sama tunne.Meil pole emaga väga head lähedast suhet, sest kui ma teda aastaid tagasi usaldasin, kasutas ta seda kurjalt ära. Lapsepõlves oli tema kasvatusmeetodiks hirmutamine, karjumine ja peksmine. Sain viimast korda rihmaga peksa kui olin 13.Ma olen seda tunnet püüdnud alla suruda ja mõelda, et tegelikult tahtis ta ju head ja eks ta oli ka muus mõttes hea ema, kuid aeg-ajalt kerkib see kriisiolukordades jälle üles. Pealegi on ta selline käsutaja ja praegu on ta juba pikemat aega mulle närvidele käinud jutuga, et imetan oma noorimat last tema arvates liiga kaua ja miks ta potil ei käi ja räägib ka liiga vähe.Täna me kohtusime juhuslikult ja ta sai ise ka aru, et olen kuidagi imelik ja ei taha nagu suhelda kuid ma ei tea, kas peaksin sellise asja ära unustama või siiski suu puhtaks rääkima ja kõigepealt ehk küsima Einolt, et kuidas laps helistas talle ja mida rääkis?
Tõesti väga sageli sekkume poolt sõnalt teiste vestlusesse, teeme kohe omad järeldused, ruttame lahendama teiste probleeme ning hakkame moraali lugema ja õigust jalule seadma. Kindlasti on seda paljud tundud ka omal nahal. Antud juhul käitus nii teie ema. Enda vaatevinklist olid tal tõenäoliselt parimad kavatsused: nt mure oma mehe pärast, et ta on väsinud, mure lapselapse pärast, et ta läheb nii hilja välja või hoopis midagi muud. Sageli ongi nii, et meil on küll head kavatsused (tahame ju oma lastele ja lähedastele parimat!), kuid me väljendame seda väga ebaefektiivsel viisil. Meie tõde ei pruugi olla teise inimese tõde, kuid seda on väga raske meeles pidada ja sageli on sellega väga raske ka leppida! Eriti laps vanem suhtes. Vanem jääb alati vanemaks. Isegi kui lapsed saavad suureks. Vanemana on väga raske lasta n-ö lapsest lahti, aktsepteerida tema valikuid ja otsuseid, mis ei ole meie tõekspidamistega kooskõlas (seda terve elu vältel). Paratamatult põrkume elus kokku erinevate väärtushinnangute, hoiakute, uskumustega. Ei ole olemas absoluutset ühest tõde kõigi jaoks.
Te kirjeldasite oma kirjas, et teie ema kasvatusmeetoditeks on olnud hirmutamine, käskimine ja karistamine. Mõned inimesed on tõesti autoritaarsed – nemad ei eksi ega palu ka vabandust. Nende jaoks on oluline kontrollida olukorda, kehtestada ranged piirid, ei mingit vastuvaidlemist. Põhjus miks? Sageli nad ei näe/tea lihtsalt toimivat alternatiivi. Sageli õigustavad autoritaarsed vanemad oma käitumist just sooviga, kasvatada lapses vastutustunnet ja austust vanema vastu. Võimu kasutamine tekitab aga teises osapooles enamasti aga hoopis ebameeldivustunnet, süütunnet, vastupanu, trotsi ja kahjustab suhteid. See milline mõju avaldub lapsele on väga individuaalne, sõltuvalt närvisüsteemist ja isiksuse omadustest, kuid võim hävitab suure tõenäosusega läheduse, sõpruse ja usalduse.
Mida siis antud olukorras ikkagi teha?
Kindlasti tuleks tegeleda ennekõike tütre tunnetega. Ta võib olla segaduses, miks vanaema nii käitus, tunda süütunnet, solvumist, pahameel vanaema vastu.
Püüdke lapsele peegeldada tema tundeid ja selgitada vanaema käitumise võimalikke põhjusi (ehk saate mõned mõtted ka eelpool kirjeldatud jutust). Antud olukord on kindlasti keeruline, kuna teie olete vahendaja rollis vanaema, kasuvanaisa ja tütre vahel. Üks võimalus on tõesti proovida unustada olukord. Sellisel juhul tasub endalt küsida, kas ma suudan sellega leppida nii, et see ei tekita meie vahelises suhtluses probleemi? Kui probleem säilib, siis ei ole unustamine hea lahendus. Teine võimalus on proovida emaga sellest rääkida. Leidke selleks sobiv aeg, kus saate koos rahulikult maha istuda ja arutada (hea kui valmistate ka ema kõneluseks ette, „Mul on üks mure, millest tahaksin sinuga rääkida. Kas sul on aega, et natuke rääkida?” Kirjeldage olukorda, oma tundeid ja tema käitumise mõju. Püüdke vältida hinnanguid ja süüdistusi (nt kui sa vihaselt tütrele teatasid… sa olid hoolimatu… jne), need tekitavad ainult paksu verd. Kindlasti ei ole see kõnelus lihtne. Emal on tõenäoliselt raske kuulda, et tema käitumine põhjustas teile/tütrele probleemi ning tunneb, et teda rünnatakse. Sellisel juhul on vajalik teda peegeldavalt kuulata. Peegeldamine aitab emotsionaalset pinget vähendada. Oluline on püüda mitte langeda üksteise süüdistamise ja eneseõigustamise võrku!
Väga tähtis on oma tass täis hoida ja toimetada nii, nagu Teie peres see kohane. Ärge laske süütunnetel ennast energiast tühjaks teha. Emale selgeks teha, et teie peres käivad asjad teisiti, on kindlasti keeruline. Kõrvalseisjana on küll kerge öelda, et ära tee välja, aga proovida tasub seda ikkagi. Me ei saa muuta inimest teiseks. Me võime proovida panna teda nägema meie vaatenurka, kuid kui teine inimene ei soovi muutuda, siis see ka ei juhtu. Vahel tuleb leppida sellega, mida muuta ei saa. Püüda elada oma elu oma äranägemise järgi.
