Mul on suur mure viimasel ajal, mis tohutult häirib mu elu ja tekitab tohutut vaimset piina, depressiooni ja ärevust :C.
Olen täiskasvanud inimene ja ma saan oma elus väga hästi hakkama, kuigi mul on vaimsed häired. Probleem on aga selles et mu vanemad ja vanaema ei suuda üldse mõista mind ja alandavad mind.
Olen olnud väga aus ja rääkind täpselt miks olen sellise muutuse teinud ja olen rääkind põhjalikult oma soovidest, aga vanaema ega vanemad ei usu mind ja peavad mind saamatuks. Ainult NEMAD näevad et ma olen nende jaoks saamatu, ei saa eluga hakkama ja olen haiglase mõtlemisega ja nupust nikastanud ja mind peaks haiglasse pandama sest mõtlen teisiti ja käitun teisiti kui nemad minult ootavad...
Aga mina pole mitte midagi halba teinud või mõelnud, et mu mõtlemine haiglane on. Kõik hakkas sellest et kolisin uude kohta sest vanas kohas oli võimatu elada ja nüüd on neile shokk et uues kohas elan. Olin 5x öelnud et ma saan hakkama väga hästi, teen süüa ja maksan arved, mulle ikka taheti sisendada "ei saa sa üldse hakkama, sa oled haige inimene ja sa teed valesid otsuseid"
Minu soov on siin elus ilma draamata elada, et kui ma räägin midagi, siis mõistetakse mind sellisena kes MA olen, minu soove ja vajadusi. Aga ei, nad peavad draamat tekitama, võtavad kontekstist asju välja ja õigustavad et nemad on targemad ja mina loll ja mina ei tea kuidas elada. Neile tuleb shokiks et ma olen hästi aus ja et ma hakkama saan. Ja nad ei suuda lihtsalt seedida et ma SAAN hakkama. nende jaoks olen olnud koguaeg sitahäda, saamatu ja kuna mul on vaimsed häired, siis korrutati tihti seda mulle kui vigane ma ikkagi olen.
Ma lihtsalt ei mõtle nagu nemad ega pole nagu selle veneaegse mõtlemisega. Ma mõtlen täiesti omamoodi sest ma olen mina ja mina soovin õnnelik olla ja ma soovin et mind võetakse sellena kes MA OLEN. Tihti ongi mul tunne et ma olen neile hunnik vigu. nad näevad minus aint vigu ja loevad ette vead, aga nad üldse ei näe, mida ma SUUTELINE olen tegema. Hakkavad tekitama süütunnet rääkides "meie oleme aidand sind, et sul elu lihtne on aga nüüd käitud sa nii"
Aga kas mina soovisin, et minule tehakse KÕIK ette taha ära? Ei! Mina soovisin ÕPPIDA, ARENEDA. Ma tahtsin asju õppida aga vanematel läks enne närv pingesse kui nad nägid et ma ei saanud nii ruttu hakkama kui nad ootasid, siis öeldi "sa oled sitahäda, sa ei saa millegagi hakkama, meie peame kõike su eest tegema" See teeb nii kurvaks, :C.
Sest mina näen et vanemad ei taha tunnistada OMA vigu, mida nad MINUS näevad. Ma olen nii palju selle kohta lugend et mõistan et kui inimene ärritub minu peale sest ma olen sitahäa, siis tegelikult on see inimene, kes MINU peale vihastab, ise sitahäda, sest näeb MINUS seda. Ta hoiab viha enda sees sest temal on juhtund sama asi elus et ei saand hakkama. Ja kui ta märkab sama mustrit teistes, tekitab see sisemist viha ja ärrituvust (trigger) sest inimene ei saand hakkama ja mind nähes tõusis see trigger kohe esile. Aga selle asemel et ennast avastada ja leida põhjus, miks trigger tekkis, ei räägita ja süüdistatakse mind. Ma olen surmkindel et kõik need vead mis vanemad minus näevad, on nende endi vead, mis nad endas tunnevad. Igal käitumisel on põhjus. Vanemad on kadedad et nad ei saa hakkama nii hästi kui mina. Selle asemel et seda tunnistada, räägivad nad tooniga et ma olen saamatu, kuigi tegelt nemad ise on.
Ja see tekitabki elus tohutu raskuse. Kuidas neile kohale jõuab et ma saan hakkama. Ma ei ole laps ega beebi. Kõik mu sõbrad näevad mind sellisena kes ma olen ja mõistavad minu soove. nad näevad minu arengut ja on toeks.
Olete vaatamata oma vaimsetele häiretele elus hästi hakkama saanud. Soovite end proovile panna, õppida uusi asju ja areneda. Olete palju uurinud ja lugenud ning mõistate, et teie lähedased projitseerivad enda peidus olevaid omadusi teile. Teid häirib, et teie vanemad ja vanaema peavad teid saamatuks ega toeta teid teie püüdlustes.
Tõepoolest inimestel on omadus oma peidus olevaid tundeid ja omadusi teistele omistada. Ikka häirib kõige rohkem just see, mida endas tunnistada ei tahaks. Üldjuhul ei ole inimesed võimelised seda märkama. Üks keskmine tore inimene ei lähe kunagi eneseanalüüsiga nii sügavale. Alati ei ole see ka just vajalik, sest lisaks eelmainitule on kõigi elus veel hulgaliselt mõjutajaid. Näiteks väärtushinnangud, mis on kujunenud põlvest põlve, haridus, elukeskkond, bioloogiline tervis jne. Üks teada tuntud tõde on ka see, et, mida lähedasem on inimene, seda suurem on oht n.ö. üle reageerida. Kui inimene on mulle väga kallis, siis ma muretsen tema pärast, püüan teda ohtude eest säästa, tema elu kergemaks teha jne. Nii võibki juhtuda, et ma ei ütle inimesele välja, kui tähtis ta mulle on vaid ma pigem manitsen, hurjutan, ehk isegi tõrelen ja kurjustan.
Teie ei saa otseselt muuta oma lähedasi. Kui teie ise olete arvamusel, et saate oma elus päris hästi hakkama, siis olge selle üle uhke. Õppige ja harjutage uusi oskusi. Ärge lööge kahtlema tagasilöökide ees, sest neid tuleb elus ikka ette. Olge ise täiskasvanulik ja näidake seda välja, rääkides vanematega rahulikult. Öelge, et nad on teile tähtsad ja teie jaoks on kõige olulisem siin maailmas, et nad teid oma suhtumisega toetaksid. Ärge oodake kiiret muutust, andke neile selleks aega. Usun, et mida rahulikumaks suudate ise jääda, seda suurem on tõenäosus, et tunnustus vanemate poolt tuleb peagi.
